Insener vaatab maailma läbi ratsionaalse, füüsilisele keskenduva pilgu. Maailm koosneb teedest, elektriliinidest, hoonetest ja masinatest. Nendega tagatakse kõik eluks ja mugavuseks vajalik. Kogu see maailm on ratsionaalselt kirjeldatav. Selle maailma probleemid on tehnilist laadi ja lahendatavad. 

Olen ka ise öelnud “Tehnoloogia päästab maailma”. Ometi oma igapäevases professionaalses tegevuses leian ennast 10% ajast tegelemas tehniliste probleemidega. 90% ajast täidavad kommunikatsiooni-, finants- või juhtimisprobleemid.

Inseneril on lihtne sellistele probleemidele ülalt alla vaadata. Need on mingid pseudoteemad. Mis on neil pistmist füüsilise maailmaga? Meil on probleeme globaalsest soojenemisest interneti otsingu algoritmide optimeerimiseni. Miks me raiskame aega sellise psüholoogilisele egodest kannustatud pahnale?

Tuleb välja, et inimese jaoks ongi maailm sotsiaalne ja psühholoogiline. Võib ju tunduda veider. Ringi vaadates näeme raudbetoonist hooneid, bituumenist teid, sisepõlemismootoriga sõidukeid, lennukeid, IT tööriistu. Imetleme teaduse saavutusi füüsilise maailma manipuleerimisel ja elukvaliteedi parandamisel. Kuid, kui see oleks see osa maailmast, milles toimimiseks inimene kohanenud on, ei suudaks me lugeda, mõista ja nautida vana kirjandust. 

Marcus Aurelius oli Rooma keiser 2. sajandil pärast Kristust. Ka tema raamatust võib lugeda ebatäpseid kirjeldusi füüsilise maailma toimimise kohta. Tema elu möödus radikaalselt teistsuguses maailmas materiaalses mõttes, kui ükskõik kellel meist. Tema alamatel veel enam. Aga need ideed, mis ta kirja pani leiavad pidevat lugemist, ülelugemist ja tsiteerimist ka tänapäeval.

Inimese närvisüsteemi jaoks ei ole eriti huvitav, millest maailm tehtud on. Evolutsiooni seisukohast on inimese närvisüsteemi jaoks palju huvitavam kuidas maailmas toimida selleks, et edukas olla. Palju huvitavamad on küsimused kuidas käituda pere, sõprade, kolleegide ja võõrastega selleks, et hoida/luua head läbisaamist. Kuidas toime tulla tundmatute situatsioonidega ja kuidas ennast selleks ette valmistada. Kuidas suhtuda ebaõnnestumistesse, võitudesse ja võistlustesse.

Insenerile muuseas räägitakse nendest teemadest, mida võiks kollektiivselt nimetada “elutarkuseks”. Bakalaureuseõppe raames sain mitmeid humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna aineid:

• Filosoofia
• Väljendusoskus
• Õigusõpetus
• Võõrkeeled
• Enesejuhtimine

Magistriõppes lisandus veel hulk majanduse ja ettevõtluse aineid.

Kahjuks ei olnud minul, ega ka suurel osal tüüpidest kellega ma koos õppisin, tarkust neid ained tõsiselt võtta. 

Noore tüübina ülikoolis ei olnud mul vähimatki aimu, mida üks elektroonik üleüldse teeb. Oma eluvõõras peas kujutasin elektroonikut ette laborisurinas skeeme ehitamas ja mõõtmiseid korraldamas. Miks on mulle tarvis filosoofiat. Ma oskan niigi mõelda. Või ettevõtluse aluseid…

Elu on aga üle mõistuse keeruline. Ma juba olen rääkinud professionaalse elu erinevatest tahkudest ja näidanud kuidas erialaoskused on vaid üks alamosa sellest. Aga professionaalne elu ise on alamosa elust tervikuna. Võibolla üks seitsmendik, sõltuvalt sellest, kuidas asju kategoriseerida. Üks vaieldamatu kategooria on aga vaimsus – see on kõik, mida ei saa (veel) mõõta ega füüsikaga (veel) eriti hästi seletada. Hoolimata sellest on tegemist inimpsüühika reaalsuse olulise komponendiga

Möödunud aastal kirjutasin postituse karjääri ehk professionaalse elu edendamisest. Arutlesin seal, et karjääri alase edu aluseks on enesejuhtimise oskus. Vaimsus, ma usun, on aluseks kogu ülejäänud elule. Või õigemini on see aluseks hästi elatud elule.

Ratsionaalsest vaatest ei piisa

Koos valgustusajastuga hakkas juurduma idee, et maailma kirjeldamiseks ei vaja me muud, kui teadust. Ja mõnes mõttes vastab see tõele. Kõik meid ümbritsev taandub kvantfüüsiliseks elementaarosakeste vaheliseks tantsuks. Meie elukogemus ei ole muud, kui elektriimpulsside ja kemikaalide mõju erinevatele närvivõrkudele. Meie maailm on pea-asjalikult vedelast metallist koosnev planeet, mis tiirleb ümber pea-asjalikult vesinikust tehtud tähe. See on kahtlemata huvitav ja imeline vaatepunkt, mis pakub avastamist mitmeks elueaks.

Kuidas on sellises maailmas elada? Tuleb välja, et see on üsna hirmus. Kujuta ette, et maailmas ei ole inimesi ega tsivilisatsiooni. Kujuta nüüd ette, et ma võtan sult kogu maise vara ära, k.a riided ja panen su suvalisele kohale planeedil. Mis on tõenäosus, et sa oled järgmise päeva õhtuks elus?

Minu akna taga on 0 ℃ ja põhjatuul 7 m/s. Ma ütleks, et siin punktis on võimalus ööpäev üle elada üsna null. Suuremat pilti vaadates: 71% planeedist on vesi, 3% planeedist on pidevalt jääga kaetud Antarktika. Palju sõltub ilmselt aastaajast. Põhjapoolkeral on asi praegu üsna halb selles vaates.

Ma ütleks, et kui sa oled Niiluse deltast põhja pool, on su väljavaade kesine.

Tegemist on planeediga, kus on raske elada. Veel 100 aastat tagasi suri Eestis oma esimesel eluaastal üks laps kuuest. Siin on muidugi ka koht ratsionaalse ilmavaate kiituseks. Tänu arstiteaduse ja arstidele kasutada olevate tehnoloogiate arengule on selleks numbriks 1/769 -st. Ka maailma jubedaima väikelaste suremuse statistikaga riigis Pakistanis on see number 4 korda parem, kui Eestis 100 aastat tagasi. Progress on reaalne. Loe ka seda ERRi artiklit: https://www.err.ee/685962/eesti-turvalisemaid-paiku-kus-sundida-ja-ellu-jaada.

Teaduse ja tehnoloogia tohutu edasiminek on meie eludest ära võtnud hulga ebamugavust ja küllalt palju kannatust. Aga suur hulk kannatust jääb ka siis alles. Pikas plaanis me sureme. Kõikide meie lähedaste elud lõppevad ja sellele suure tõenäosusega eelneb kannatusterohke haigus.

Siin jõuame piirsituatsioonideni, kus ratsionaalne vaade asjadele enam ei tööta. Kus meil on vaja teistsugust teadmist asjadega toimetulekuks.

Kujuta ennast olukorda: Vanaemal on kopsuvähk. Sa tead, et ta kopsudes on kasvaja, mis aeglaselt kasvades vähendab ta kopsude effektiivsust. Keemiaravi ning operatsioonid on talle andnud 3 eluaastat, mida tal muidu ei oleks olnud. Aga reaalsus on see, et ta lämbub aeglaselt ja see kõik teeb talle füüsilist valu. Ning sa tead, et õige pea teda enam ei ole.

Ei ole võimalik, et sa saad elus läbi ilma sarnaste kogemusteta. Kuidas sa nendega emotsionaalselt toime tuled?

Kui palju sind lohutaks teadmine, et sinu kaotusest tingitud kurbus ja lein ei ole tehniliselt mitte midagi muud, kui paari ajuosa ületalitlus. Et varsti su aju kohaneb uue olukorraga ja siis on kergem. Kujuta ette, et keegi räägiks seda sulle tõsise näoga su vanaema matustel. Ta räägiks sulle neurokeemilistest mehhanismidest. Räägiks, et seda jubedat tunnet, mida sa praegu koged saab leevendada tõstes dopamiini kogust ajus. Ta jutustab kuidas opioidid just seda ülesannet täidavad ning kuidas heroiini ostmise asemel oleks majanduslikult mõttekam otsida vanaemast jäänud rohtude seast fentanüüli või morfiini, mida talle kindlasti valu vaigistamiseks välja kirjutati.

Mis sa arvad mida opioide kuritarvitavad narkosõltlased teha üritavad?

Mis võiks motiveerida inimest selle jamaga tegelemast? Jällegi – ratsionaalsest vaatest lähtudes on elu põhiliselt kannatamine. Ellu jäämiseks tuleb kõvasti rabeleda, ning see on vürtsitatud tragöödiaga. Vahest lausa pahatahtlikuse ja kurjusega. Need materiaalsed mugavused mis elukvaliteeti parandavad on keerulised ja neid on raske ülal pidada. Veel vähem parandada. Kas sellel kõigel on mõte, kui lõpp nii kui nii ette on teada?

Siin on ülevaade Sotsiaalministeeriumi suitsiididest Eestis 2006-2016: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rahvatervis/suitsiid_lopparuanne_pikk.pdf

Lingitud dokument pakub välja hulga poliitikaid, millel on potentsiaali vähendada suitsiidide hulka. Ja me peaksime rakendama kõiki oskusi ja teadmiseid, et vältida võimalikult palju välditavaid surmasid. Sellel on kindlasti mõõdetav mõju, kui me tugeva depressiooniga või skisofreenilisi inimesi tähelepanelikumalt jälgime. Kui muudame psühholoogilist abi kättesaadavamaks Aga mida teha, kui inimene ei näe elus olemisel enam mõtet?

Järgmine piirsituatsioon. 

Inimeseks olemise kogemus

Kuidas siis hakkama saada elu nõmedama poolega? Kuidas seada asjad nii, et elu traagika sind lapikuks ei löö?

Ma kardan, et võimatu on anda algoritmi ja öelda, et see töötab igal juhul. Elu ei ole must-valge. Seega must-valge stiilis vastused ja lahendused ei tööta. Näiteks õpetame, et valetada ei tohi. Aga kui abikaasa küsib “Kas ma näen selle kleidiga paks välja?” siis sa ütled “Ei”.

Või kuidas toime tulla purjus mehega, kes sind tänaval tõukab ja ropusti sõimab?

Meie õnneks on inimesed sarnaste muredega tegelenud alates aegade algusest. Alates ajast kui me tegelikult ei olnudki veel inimesed. Lahendused neile elu situatsioonidele tekkisid evolutsiooniliselt. Keegi kohtas probleemi ja ta üritas seda lahendada. Kui probleem õnnestus lahendada hästi jäi inimene ellu, ning probleemi lahendamiseks sobiv käitumismuster sai edasi antud. Vastasel juhul mitte. Aja jooksul kohanes terve meie bioloogia eluga tegelema.

Kui nüüd inimesed õppisid kõnelema hakkasid nad rääkima lugusid. Nad vaatasid ennast ja üksteist kõrvalt. Nad panid tähele enda ja teiste õnnestumiseid ja läbikukkumisi, ning hakkasid neist lugusid rääkima.

Aja möödudes ja läbi paljude katsete tekkisid arhetüüpilised lood. Lood mis tegelevadki just nimelt elu piirsituatsioonidega. Need lood on jõudnud abstraktsiooni tasemeni, kus ajaline ja materiaalne kontekst ei mängi enam rolli. Alles jääbki vaid inimeseks olemise kogemus. See universaalne, millega meil elus suure tõenäosusega hakkama tuleb saada.

Seepärast mainingi Dostojevskit nii pealkirjas, kui sissejuhatuses. Tema tegeles just sedasorti suurte probleemidega ning jutustas lugusid headest ja halbadest lahendustest. Ta muidugi ei olnud ainus. Goethe, Tammsaare, Hamsun, Remarque ja tegelikult suurem enamus neist, keda kooli kirjandustundides lugeda kästakse. Seda nimetatakse ilukirjanduseks. Justkui oleks lausete ritta seadmise kunst ja väljendustehniline esteetika see, miks neid raamatuid ja autoreid lugema peaks.

Vale. Neid raamatuid ja autoreid peab lugema, sest nad õpetavad elamist.

Asi läheb muidugi veelgi kummalisemaks. Inimesed elasid sotsiaalsetes gruppides ka enne seda, kui tekkis kõnekeel, mis lubaks sedasorti keerulisi lugusid edasi anda. Nad pidid pidevalt tegelema enda jaoks uute olukordadega, suhtlema naabritega, lahendama kaubandus tülisid ja olme konflikte. Ja seda võrdlemisi tsiviliseeritult.

Mõtle korra uuesti selle 50 aastase mehe peale. Kõrvalt vaadates tundub ju õigem, et ta oma elu jätkaks? Miks? Paljudes kultuurides, eriti kohtades ja aegadel, kus eluks vajaliku oli kohutavalt raske hankida, oli tavaks, et töövõime kaotanud inimesed viskusid jäisesse jõkke või kuristikku. Aga igal muul ajal tundub see meile kohutav.

Lugedes psühholoogiat või rakenduspsühholoogiat (turundust, juhtimist, pedagoogikat) paistab välja, et mõnes mõttes on inimese närvisüsteem eelprogrameeritud taoliste olukordadega tegelema. On mingid täiesti fundamentaalsed instinktid. Vastastikuse põhimõte näiteks. Kui keegi meile midagi annab või meile mõne heateo teeb, on meil tugev soov sellele omapoolse heateoga vastata.

Seega lugedes ajatut kirjandust me mitte niivõrd ei õpi uusi oskusi ega programeeri oma käitumist. Me pigem õpime tundma, kasutama ja mõtestama endas olevaid ja bioloogia poolt defineeritud käitumismudeleid. Me valmistame ennast ette olukordadeks, kus me peame enda inimeseks olemise oskust elule ette näitama. Ning kuigi olukord võib olla halb, on lootust, et targasti käitudes ei tee me asju hullemaks, kui need olema peaksid.

Nii siis. Dostojevski

Meie võime hea jutuvestja juhendamisel ennast teiste inimeste eludesse mõelda, see annab meile võimaluse hulga probleeme ja õnnetust vältida. Saame kogeda ja õppida fiktsioonist ilma, et ise vigu läbi peaksime elama. Emotsioonid, mis me juttu sisse elades saame 

Raamatud ei ole ilmselt ainus meedium, mis neid kogemusi pakkuda võib. Sama teevad ka head filmid, arvutimängud, seriaalid ja näidendid. Aga raamatud pakuvad tavaliselt kõige võimsamat kogemust. Ja kui oled oma kogemusega lõpetanud, mine otsi selle kohta kommentaare. Kuula/loe, mida teised inimesed võtmeteemaks pidasid ja mida olulisimaiks õppetunniks peavad.

Kasutan Dostojevskit suuresti lihtsalt tuntud tüübi näitajana. Iga ajahambale vastu pidanud kirjanik väärib lugemist. Teisalt aga tunnustatakse Dostojevskit, kui geeniust. Inimest kellel oli pretsedenditu sisekaemus inimese psühholoogiasse. Mingi ebareaalne tunnetus selles vallas. Seega ei ole tema raamatud ja nende kommentaarid üldse mitte halb koht, kus teemasse sukelduda.

Valgus on olemas.

——————————————————————————-

Tunnuspildi autor: Andres Keskküla