Kui olin 27 aastat vana sattus minu kätte Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”. Lugesin sellest, et rikkaks saamine ei ole keeruline. Tuleb kulutada vähem, kui teenid ning allesjääv teenima panna. Selleks, et kulutada vähem kui teenid tuleb kas

1. Vähem kulutada
2. Rohkem teenida

Vähem kulutamine on väga oluline. Kui sul on vähe kola on hing vaba. Õnne ei tasu otsida suuremast telekast või kiiremast autost. Aga kokkuhoiuga tuleb õige pea piir ette. Olen kogu elu olnud pigem kokkuhoidlik, seega võtsin üsna kohe uurimise alla võimalused sissetulekuid suurendada. Selleks lugesin 100+ raamatut, proovisin erinevaid ameteid, tegin ebaõnnestunud start-upi ja renoveerisin täielikult ühe kahetoalise korteri. See võttis aega neli aastat ja tekkinud on enesekindlus, et mul on midagi kasuliku öelda. See nüüd ei ole finantsteemaline. Mul nimelt on filosoofia, et keskenduda ei tohi raha teenimisele. Keskenduda tuleb hea töö tegemisele ja suurepärase teenuse pakkumisele. Enamus meist on palgatöötajad. Seega pakume teenust oma tööandjale. See postitus räägibki vundamendist, põhioskuste kogumist, mille peale saab läbi aja ehitada vastastiku kasuliku (ja ajas järjest kasulikumaks muutuvat) töösuhet või karjääri.

Postitusel on kolm osa. Kolm laia haardega teemat, mis on aluseks edule tööks elektroonikuna. Ainult üks neist teemadest on rangelt elektroonikule suunatud, kuigi teised tehnilised erialad leiavad sellest kindlasti üht-teist, mida rakendada. Ülejäänud osad on minu hinnangul aga universaalsed.

Vundament näeb välja selline

Suhtlemisoskused	Erialaoskused
Enesejuhtimise oskused

Enesejuhtimise oskus

Ma arvasin üsna kaua, et need kolm oskust on võrdse kaaluga. Et neist moodustuks justkui kolmnurk. Aga ajapikku selgus, et enesejuhtimise oskus on kõige ülejäänu alus. Kui sul ei ole parasjagu distsipliini ja sa ei ole aru saanud, mis sind liikuma paneb, kui sa ei tea, mis sulle meeldib/ei meeldi või millised psühholoogilised kiiksud sinu käitumist mõjutavad, piirad vundamendi kandevõimega selle peale ehitatavat. Kui sa ei tea kuidas sa maailma vastu eksid põrkad justkui vastu nähtamatut seina. Jääd kinni ja ei pääse edasi. Või siis pääsed edasi aeglasemalt, kui potentsiaali oleks.

Eesmärk on hoida ennast pikas plaanis toimimas. Hoida ennast läbi aastate/elu vaimselt ja füüsiliselt konditsioonis, mis laseb sul olla produktiivne. See omakorda loob eeldused olemaks endale ja teistele kasulik.

Siia kuuluvad suured elu teemad nagu töö ja puhkeaja suhe, lühi ja pikaajalised eesmärgid, tervis, suhted pere ja sõpradega ning kõik muu selline. Elu on keeruline ja mitmetahuline. Sinu töö ja karjäär on ainult üks osa sellest elust ning tõenäoliselt mitte kõige olulisem osa. Tööst on võibolla tark mõelda kui tööriistast elatise teenimiseks, tuleviku materiaalseks kindlustamiseks, aja produktiivseks sisustamiseks ja ühiskonda panustamiseks. Ning suur osa elu teistest aspektidest peavad olema rahuldavas seisukorras selleks, et sa üleüldse saaksid tööl panustada tasemel, mis tooks kaasa arengu.

Nagu ka autojuhtimise puhul ei ole elu juhtimise oskusest suurt praktilist tolku, kui sa ei tea kuhu sa minna tahad. Kui sul ei ole eesmärki ega liikumissuunda, ei ole sul oma oskusi mitte millegi vastu proovile panna. Kui sa ei taha kuhugi minna on täiesti ok, kui sa autot isegi käima ei oska panna. Alles siis, kui sul on vaja liikuma hakata, osutub puudujääk oskustes reaalseks probleemiks. Seega esimene asi, mida igaüks tegema peaks, on eesmärgid seada. Me loomulikult teeme seda kogu aeg, aga enamasti alateadlikult või siis oleme oma eesmärkides udused ja üldsõnalised. Tarvis oleks olla metoodiline. Eesmärgid tuleb läbi mõelda ja kirja panna.

Ka see on oskus muuseas. Kui sa seda harjutust varem teinud ei ole teed kindlasti paar viga. Esiteks sa üle või alahindad kindlasti asjade saavutamiseks kuluvat aega ja tööd. Teiseks paned sa eesmärgi valesti. Keegi ei saa sulle muidugi kunagi öelda, et sa oled oma eesmärgi valesti seadnud. Aga kui sa eesmärgi poole teele asud, hakkad sa samal ajal ka enda kallal tööle. Sa õpid asju enda kohta, saad endaga rohkem tuttavaks ning üsna tõenäoliselt selgub sulle varsti, et eesmärgid,mis varem tundusid ihaldusväärsed, ei ole enam nii huvitavad. Siis pole muud kui tuleb eesmärgid üle vaadata. Hoiatuseks aga, et enne kui eesmärgi ära viskad tuleb enda pihta aus olla. Kas sa oled tõesti taibanud, et sinu praegune siht ei oma sinu silmis mõtet? Või oled sa raskustest heitunud ja üritad võetud kohustuse eest põgeneda?

Kui eesmärkide kallal tööle asud, taipad paari aastaga millised on sinu enesejuhtimise oskuse suurimad puudujäägid ja sinu edu pidurid. Selleks võib olla terav keel, mis tekitab tülisid, mõni vaevumärgatav sõltuvus või suutmatus tervist hoida ja puhke aega planeerida. Minu puhul on probleemiks hirm ebaõnnestuda ja sellest tulenev harjumus keeruliste ülesannete alustamisega viivitada. Kui nüüd endaga kõvasti tööd teed, suudad selle piirava teguriga elama õppida ja see ei ole enam suurimaks takistuseks. Mingi muu sinu omadus või harjumus muutub siis primaarseks piduriks ning sul tuleb siis selle uuega maadlema hakata. Aga ennast sedasi tuunides muutud järjest pädevamaks, efektiivsemaks, terviklikumaks inimeseks.

Nagu mainisin, siis ma lugesin raamatuid. Enesejuhtimise kohta soovitaksin järgmiseid:

“Väga efektiivse inimese 7 harjumust”, S. R. Covey

“7 kava rikkuse ja õnne saavutamiseks”, J. Rohn

“12 rules for life”, J. B. Peterson

“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”, M. Raud

“Kõige tähtsam küsimus”, Peep Vain

“Meditations”, M. Aurelius

Kõiki ei pea loomulikult lugema. Igaüks neist annab sulle ideid sammude kohta, mida proovida ja sisaldab endas viiteid väga mitmele järgmisele raamatule mida lugeda tasub.

Tõmbame nüüd korra pidurit ja võtame suuna uuesti elektroonika poole. Elufilosoofia on huvitav, aga minu pädevus elukorralduse alast nõu anda on võib olla küsitav. Edaspidi siis tehnilisemad oskused, mis profesionaalile kasuks tulevad.

Suhtlemisoskused

Võid olla kuitahes pädev spetsialist või kuitahes geniaalne leiutaja. Kui sa oma oskustest või masinatest kellelgi ei räägi ei ole neist kellelegi kasu.

Suhtlemine jaguneb kaheks. Ühel juhul suhtled enda vastas oleva inimesega reaalajas. Teisel juhul kirjutad sa dokumenti ja suhtled potentsiaalse lugejaga tulevikus. Lugeja võid sa ka ise olla mõned aastad hiljem.

Kirjutamise oskus on inseneri jaoks olulisem, sest inseneri töö tulemus on dokument. Mitte mingi valmisehitatud tükk, vaid asi, mille sa saad paberile trükkida. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga nii see on. Sinu töö tulemuseks on elektroonikaskeem, trükkplaadi joonised, tootmisjuhend, testiraport. See võib olla dokument, mis näitab keerulisemate ahelate arvutuskäike, kirjeldab disainivalikuid, sisaldab endas juhendit programmeerijale. See võib olla komponentide nimekiri või komponentide koordinaatide tabel tootmise jaoks. See võib olla skeem, mis näitab, kuidas seadet kaabeldada või kuidas seadet kasutada.

Asjade üles kirjutamine viisil, et see 3 aasta pärast arusaadav oleks ei ole mingi lihtne ülesanne. See võtab kohutavalt palju aega. Sa pead hoolega läbi mõtlema kuidas infot edastada viisil, et see lugeja jaoks arusaadav oleks. Näiteks võib toiteploki simulatsiooni tulemuste ja arvutuste kirjalik esitamine võtta vabalt sama kaua aega kui reaalne arvutamine ja simuleerimine. Kui aga kirjutamata jätad on tulemus sama mis arvutamata jätmine.

Siin on lugu omast kogemusest. Töötasin üsna värske insenerina ühe temperatuurianduri analoogsisendi kallal. See oli lihtne opvõimendiga temperatuurisensor, üsna sarnane mida esimeses postituses näitasin (https://edb.ee/temptundlik1/). Tegin vihikusse arvutused temperatuurivahemiku, täpsuse ja voolutarbe kohta, joonistasin skeemi valmis ja läksin edasi järgmiste skeemi osade kallale. Kaks nädalat läks mööda ning tuli aeg skeemile ülevaatus teha. Vanem kolleeg vaatas skeemi ja küsis: “Mis selle temperatuuri sisendi täpsus on?”. Õmmm. “See oli ok.” ma seletasin. “Ma arvutasin.”. “Aga mis see number tuli?” küsis kolleeg. Lappan vihikut. Vihikus on igasuguseid numbreid. Osad sobiksid, osad mitte. Seega siis tuleks leppida minu sõna, mälestuse ja usuga, et kõik on tegelikult ka ok. See on aga halb praktika nagu kogemustega kolleeg targasti märkis ning minul tuli tagasi minna ja arvutused uuesti teha. Teha ühte tööd kaks korda. Kulutada selleks aega. Nii tasustatud tööaega kui ka projekti aega, sest ka projektil on tähtaeg ning projekti töötunnid on planeeritud ja piiratud.

See on siis näide sellest, kuidas mul enda oleks vaja olnud dokumenti, mille ma varemalt loomata jätsin. Tasub järgida põhimõtet, et kui sinu tööst ei jää käegakatsutavat ja selget jälge (arvutusest ei jää maha mõistete definitsiooni, arvutuskäiku ja üldistusi), siis ei ole seda tööd tehtud. Väärtust ei ole loodud. Teadmist ei ole sinu peast välja võetud ja pandud taasesitatavale kujule.

Teine näide hilisemast töökogemusest. Elas kord üks insener. Ja see insener ehitas täiesti suurepärase käigukasti sensori. See oli nii ideaalne, et see pandi tootmisesse ning seda toodeti ilma viperusteta 12 aastat. 12 aastat hiljem lõpetati toitelülituses kasutatud transistori tootmine. Sellel momendil langes ülesanne minu lauale. Igapäevane ülesanne ma mõtlesin. Tuleb järgi vaadata mida see toiteallikas täpselt teeb. Millist pinget ja voolu. Millised on piirangud pingekõikumistele koormuse kasvu korral, erinevatel toite pingetel, erinevatel temperatuuridel. Kui kogu see info on olemas tuleb uus transistor valida ja kogu ahel üle testida. Testide eesmärk on veenduda, et uue transistoriga ahel töötaks nii nagu originaalne disain ette näeb. Info mida saada ei ole on disaini kirjeldus. Seda lihtsalt ei ole. Seda kas ei kirjutatud kunagi. Või sai see siiski kirjeldatud, kuid on kadunud. Või mingi kirjeldus tehti, aga see ei ole piisavalt detailne. Igatahes minule ei olnud kuskil infot milliseks see toiteallikas disainitud on. Variant oleks küsida skeemi autorilt. On 100% kindel, et ta ei mäleta. Võibolla ta ei tööta enam ettevõttes. 12 aastat on nii pikk aeg, et süsteemi loonud inimene ei pruugi isegi enam elus olla. Minu puhul oli disainer küll elus, kuid ta lahkus ettevõttest 7 aastat tagasi ja viimase teadmise kohaselt kasvatas ta Uus-Meremaal lambaid. Seega siis kulus ettevõtte aeg selleks, et ma skeemi põhjalikult läbi analüüsiksin ja disaini üksikasjad välja mõtleksin. 

See on näide sellest kuidas puudulik dokumentatsioon tekitab ebaefektiivsust ettevõtte töös. Kui pead ennast professionaaliks, peaksid andma endast kõik, et ebaefektiivsust vältida.

Teine pool suhtlusest on inimeste vaheline. Loen siia ka e-mailid kui interaktiivse vestluse laiendatud variandi. Üks olulisemaid asju mida insener taipama peab on asjaolu, et erinevate elualade inimeste mõtlemisprotsessid on täiesti erinevad. Erinevad ametid sobivad erinevate temperamentidega inimestele. Erinevate inimeste elukogemused on erinevad ja tihtipeale mõistetakse ka sõnu üsna erinevalt. Insenerid on inimesed, kes elavad asjade maailmas. Asjad on aga loogilised ja tavaliselt ühesti mõistetavad. Need on mõõdetavad ja vähe on ruumi jutustaval või emotsiooni edastaval kommunikatsioonil.

Insenerid kipuvad olema hüper-ratsionaalsed ja ignoreerima pehmemaid väärtuseid elus. Meid huvitab mõõdetav funktsioon ja kõike muud peame kõrvaliseks. Ja siin on oht. On oht, et läheme ülbeks. On oht, et paneme pahaks projektijuhtide, turundajate ja kunstnike võimetust taibata materiaalse maailma omadusi. Naerame nede hullude ideede peale ja laseme nende plaane auklikeks. Taibata tuleb, et neil inimestel on unikaalseid oskusid, mida inseneridel (eriti noortel) tavaliselt ei ole. Küsi endalt kas oskaksid juhtida 10 inimest viimaks ellu kaks aastat kestev, kaheksat ettevõtet  kaasavat, rahvusvahelist projekti nii, et projekti jääb eelarve piiridesse? Või kas oskaksid läheneda 100 miljoni eurose käibega ettevõtte juhile ja veenda teda tänasest tootest loobuma sinu toote kasuks? Kas oskaksid uksele koputada, et raamat maha müüa?

Need ei ole triviaalsed oskused ja sinu edukus insenerina saab kõva täiendust, kui suudad teiste elualade inimestega efektiivselt koostööd teha. Ja ülbus jäta ukse taha. Sinu teadmine sellest kuidas maailm töötab on tõenäoliselt küllalt kesine väljaspool eriala, milles sa aastaid töötanud oled.

Aga kuidas siis suhelda inimestega, kes ei tegutse sinu erialal?

Esiteks unusta erialane keel. Sa kindlasti jätad targa mulje ja ego saab silitatud, kui räägid välise pull-up takisti kasutamise eelistest avatud kollektoriga digitaalsisendi kasutamise korral. Aga sa oled samal ajal täiesti kasutu, sest sa ei ütle midagi, millest sinu vestluspartnerid aru saavad. Mõtle hoolega milline informatsioon kasulik võiks olla. Tõenäoliselt ei huvita neid tehnilise lahenduse üksikasjad vaid seadme käitumine ja funktsioon. Õpi kasutama lihtsustusi. Kui sa ei ole kindel millist lihtsustuse taset sa kasutama pead, siis võid seda vabalt küsida. Küsi julgelt “Kui tehniliseks sa tahad minna selles asjas?”. Kui sinu vastas on vähegi kompetentne inimene oskab ta seda sulle öelda.

Teiseks arvesta, et sind nähakse kui eksperti. Sinu sõna maksab ja tõenäoliselt ei tea keegi toas paremini kuidas elektroonika töötab. See on väga tõenäoliselt tõsi isegi siis, kui sa oled värskelt ülikoolist tulnud ja töötad oma esimese arendusprojekti kallal. Inimesed võtavad väga tõsiselt kõike, mida sa ütled. Seega ole eriti ettevaatlik oma sõnades. Kui sina ütled kas või tuju ajel ja mõtlematult, et üks või teine lahendus on hea või halb, võib see kogu projekti kulgu mõjutada. Täiesti legitiimsed on vastused “Seda tuleks testida”, “See tuleks läbi arvutada”, “Ma ei tea, sest ma ei ole sellist lahendust varem näinud/kasutanud”, “Selles osas ei ole mul kogemust”. See võib tunduda kui nõrkus, sest “Sa oled ju ekspert”. Reaalsus on aga see, et maailm on keeruline. Sa ei suuda kunagi arvestada kõiki mõjureid. Parim, mida sa taolistes olukordades teha saad, on küsimused hoolega kirja panna ja neile vestluse järel vastuseid otsida.

Kolmandaks kuula hoolega ja küsi küsimusi. Veendu, et sa saad aru mida teine pool silmas peab kui ta üht või teist ütleb. Mida ta saavutada üritab? Mis talle muret teeb? Mida ta mõtleb ühe või teise sõnaga mida ta kasutab? Mida kaugemal on sinu vestluspartner füüsiliste asjade maailmast, seda tähelepanelikum pead olema. Sedasorti kommunikatsiooni toimimine eeldab, et eksisteerib mingi vastastikune lugupidamine. Sa pead eeldama, et su vestluspartner on oma ala ekspert. Sa pead eeldama, et kui tekivad arusaamatused, siis on see tingitud erinevast keelekasutusest ja mitte eeldama, et teine pool on “mitte kõige teravam pliiats”.

Ka see protsess võtab loomulikult aega. Kliendiga toote spetsifikatsioonis kokku leppimine võib võtta päevade jagu koosolekuid. Nende päevade vahele mahub veel päevade jagu koosolekuteks ettevalmistust. Visuaalide meisterdamist. Lahenduste läbimõtlemist jne. See tundub kohutavalt tüütu ja kiusatus oleks öelda “ärme nüüd seleta nii palju hakkame parem tööle”. No olgu. Hakkame tööle. Aga kui sa kliendi soovist õigesti aru ei saanud, oled paari kuu või nädala pärast olukorras kus suur hulk tööd on tehtud, aga see on tühi töö. Sa tegid midagi mida kliendil vaja ei ole. Ja see on sisuliselt tegemata töö, sest klient ei ole oma lahendusele lähemal. Ning sinul tuleb ikkagi lõpuks lisaks kõigele veel ära teha see töö, mida kliendil päriselt vaja on. Ja meeldetuletuseks: kõnealune klient võib olla ka ettevõtte sisene.

Väike anekdoot sellest kui palju dokumentatsiooni olla võib ja kui palju see aega võib võtta. Täna vaatasin ühe uuema seadme disaini kirjeldust. See oli 324 lehekülge pikk.

Aga raamatuid. Mõned on suhtlemisest, üks on egoga seotud ohtudest ja mõned on ettevõtlusest üldiselt. Mõtlesin, et need ehk aitavad inseneridel aru saada, kuidas äri üldisemalt töötab ja kuidas teised mängijad ökosüsteemis asjadest arvata võivad.

“See on lean”, N. Modig, P. Åhlström

“The personal MBA”, J. Kaufman

“Koosolekute juhtimise kunst”, A. Kotchubei

“Ego is the enemy”, R. Holiday

“Hea kliendikogemuse kümme põhimõtet”, M. Watkinson

“Just listen”, M. Goulston

Erialaoskused

Kui kaks eelmist olid mõneti universaalsed oskused, siis nüüd tuleb juttu kitsastest ja ainult elektroonikut huvitavatest oskustest. Muidugi ka siin jaguneb asi veidi kaheks.

Jube raske on olla elektroonik, kui sa ei mõista kasutada IT aparaate ja ei räägi inglise keelt. Aga need on sellised universaalsed jälle. Vähemalt inseneride vaates. Samuti ei hakka ma ette lugema kõiki üksikuid oskuseid, mida tarvis võiks minna, sest ka elektroonika vallas on piisavalt varieeruvust spetsialiseerumise osas. Ütlen niipalju, et mina leian vastava TTÜ magistrikraadi kasuliku olevat. Aga ka see ei ole eelduseks. Olen tuttav eduka elektroonikainseneriga, kes ei ole päevagi kõrgkoolis käinud. Ometi on tegemist inimesega, kellel tohutult tugev teoreetiliste teadmiste pagas ja ta ei jää kõrgharidusega kolleegidest sammugi maha.

Üldiselt on asi nii. Kui tahad saada elektroonikus, siis tegele elektroonikaga. Mängi mõõteriistadega, ehita vidinaid, remondi helitehnikat, jooksuta simulatsioone, joonista trükkplaate. Tee käed “õliseks”. Ülikooli esimestel kursustel hoidsin ehitamisest eemale. Leidsin, et mul ei ole mõtet ehitada helivõimendit või toiteallikat. Turult saaks paremini töötava seadme ja võibolla odavamalt. See on loomulikult mõtlemisviga. Ehitamise puhul on seadme saamine kõrvaline. Põhiline eesmärk on kogemuste hankimine. Ma ilmselt olen seda juba mitu korda kirjutanud varasemates postitustes. Sa ei oska isegi ette näha millisel viisil asjad võivad mitte töötada. Sinu ainus võimalus pädevuse kasvatamiseks on praktiline tegevus. Elektroonik on see, kes teeb elektroonikat. Elektroonika on keeruline. Sellel on kalduvus üllatuda. Olen kõrvalt näinud olukorda kus 3 inseneri, kellel on kokku poole sajandi jagu kogemust, disainivad kamba peale elektroonikatoote ning see põleb esimestes testides maha. Ja kusjuures ainus kes selle peale kulme kergitab on algaja. Need vanad tüübid ootavad, et midagi sellist juhtuks. Nad muutuvad jube paranoiliseks kui asjad käima lähevad. Seetõttu on nad testimisega põhjalikud. Nad ei jäta midagi juhuse hooleks ja nad ei eelda mitte millestki, et see töötaks.

Teine asi mis tähelepanu väärib on koolitused, seminarid ja võistlused. Need juhivad tähelepanu uuele informatsioonile ja trendidele tööstuses. Samuti loovad need eeldused professionaalse tutvusringkonna loomiseks. Miski ei tee inimesi paremini tuttavaks, kui koos läbi viidud projekt. Parimad kohad praktiliseks tegevuseks on “hackathonid”. Otsida tuleb selliseid, mis on suunatud riistvara ehitamisele. Kunagi korraldas selliseid Skeemipesa TTÜ juures. Teine taoline üritus eestis oli Garage48 korraldatud “Hardware and Arts”. Aga neid üritusi ei toimu väga tihti ja julgustan sind kindlasti vaatama Helsinki, Riia ja teiste lähedal asuvate suuremate linnade poole. Toimub ka seminare ja koolitusi. Paljud neist kusjuures on tasuta. Interneti ajastul on paljud koolitused internetis kättesaadavad. Sul on võimalik isegi veebiülikoolidest loenguid võtta ja kõikvõimalike sertifikaate hankida. Kuigi möönan, et füüsiliselt mõnda klassiruumi kohale minek annab sulle just selle suhtlusvõrgustiku poole, mida sa internetist ei saa.

Ole ka siin metoodiline. Sea endale aeg ja eelarve, mille kulutad erialasele tegevusele. Pane iga kuu mingid kümned eurod kõrvale ja kasuta neid tööriistade hankimisele ja koolitustele. Alusta seda juba enne, kui sul on ideid, millele see raha kulutada. Kui raha on juba olemas, siis on palju lihtsam see vajadusel välja käia. Kindlasti oleks raskem see raha igakuisest jooksvast eelarvest võtta. Sama lugu ajaga. Kui sa juba töötad elektroonikuna on elu lihtsam. Töö ise loob tavaliselt hulga arenguvõimalusi. Aga siiski… Me ju tahame edasi liikuda. Veel parem oleks edasi liikuda kiiremini kui kolleegid. Konkurentsis võita. Seega planeeri endale igaks nädalaks vähemalt paar tundi, kus sa nikerdad oma projekti kallal või mille sa kulutad mõnel koolitusel.

“Mastery”, R. Greene

Kokkuvõte

Kuulsin kord keskkooliõpilasi rääkimas noore ülikooli töötajaga ülikooli tutvustava ringkäigu ajal. Õpilane kaebas, et ta ei oska eriala valida. Tal pole halli aimugi, mida talle elukutsena teha meeldiks. Ülikooli töötaja tegi tähtsa näo ja soovitas tulla IT-d õppima. Et see on selline universaalne, alati kasulik. Sellel alal on praegu palju töökohti ja palgad on korralikud. Ja minu arvates on see kõige lollim nõuanne, mida noorele inimesele anda saab. See on vale plaan. See on plaan lapsepõlve pikendamiseks. Sa lähed lihtsalt järgmisesse kooli. Sa teed asju harjumusest piisavalt hästi selleks, et edasi saada ja lükkad edasi elu alustamist. Juhtub järgmine:

1.      Sa õpid koolis mingeid enda jaoks suvalisi asju, mis kaovad su peast niipea kui eksam läbi saab. Su haridus saab olema keskpärane.
2.      Sa ei tööta teema kallal oma enda ajast, mistõttu lõpetad sa kooli sisuliselt ilma kogemusteta.
3.      Oma töös panustad sa nii vähe kui võimalik, et mitte kinga saada. Su töö tundub sulle mõttetu ja sind närib kogu tööaja tunne, et sa ei tee oma eluga midagi väärtusliku.

Seega ei. Sa ei tohi minna õppima IT-d, kui sind ei huvita arvutite lammutamine, kodulehtede meisterdamine, arduinole koodi kirjutamine vms mis vähegi ajaga seotud on.

Arvesta, et hea vedamise korral on sul võibolla kasutada 100 aastat. Tõenäoliselt on paarkümmend sellest juba läinud. Oleks vastutustundetu kulutada veel paarkümmend õppides ja töötades erialal, mis sinu silmis mõtet ei oma.

Parem plaan sellises olukorras on mitte kiirustada. Käi ajateenistuses ära. Veeda üks aasta mõnda lihtsat tööd tehes. Pane ennast maailma vastu proovile ja ürita ennast oma tööga üleval pidada. Mine välismaale vabatahtlikuks. Käi teatris, muuseumides, näitustel ja kontsertidel. Loe raamatuid. Kasuta seda aega enda ja maailma kohta õppimiseks. Ole väga tähelepanelik ja vaata mis see on, mis su tähelepanu püüab. Mis sulle huvi pakub.

Pika jutu mõte on panna südamele järgmist: Veendu, et sa tegutseksid erialal mis sulle meeldib. Või vähemalt erialal mida sa maailma jaoks vajalikuks pead. Töö mille tegemises sa mõtet näed ja millest sa rahulolu leiad.  Vastasel juhul ei viitsi sa kunagi teha neid asju mida sa edu saavutamiseks tegelikult tegema pead.

Mõned nõuanded veel:

1.      Ära mõtle nii väga rahast mida ühes või teises kohas teenida saab. Hea torumees võib teenida palju rohkem kui kehvapoolne programmeerija.
2.      Ära mõtle niiväga töö tunnetuslikust prežtiisist või mainest. Päeva lõpuks peab sinu hing rahul olema ja teiste inimeste meele järgi ei ole võimalik olla.
3.      Ära ole ülbe arvates, et ühed ametid on maailmas olulisemad kui teised. Abivalmis ja naeratav klienditeenindaja võib maailma palju rohkem rõõmu tuua kui tõre kirurg.

“Success is the progressive realization of a worthy ideal.” (Earl Nightingale). Sa oled edukas, kui sa liigud oma enda seatud eesmärkide ja ideaalide poole.

Kõigepealt tuleb pliidi alla tuli teha ja alles siis hakkab pliit sooja andma. Kõigepealt tuleb sinul teha oma erialal head tööd. Veenduda et tööandja, kliendid, kolleegid ja ülejäänud asjaosalised saaksid seda, mida nad vajavad. Ning alles seejärel on sul võimalik vastu saada jõukust ja tunnustust.